lennuväli, mis see veel on??

et siis hyppamine on unarusse jäänud.... vahepeal on reisituhin yle käinud ja sai aafrikas käidud oldud kuus kuud.
iseenesest tahaks ju hyppama aga võta näpust, kõikjale korraga ma ei jõua ;-) vot nii on lugu minuga. kohe lähen alustan aafrika blogi ka.. jam, miks ma seda enneminekut ei teinud. ok, alustan reisiblogi kuna nagunii jään veel tiirutama v siis alustan niisama elu ja olu blogi kuhu saab resimise ja kõik muu ka panna!
vot nii on hea ;-)
nägudeni

1# BiG JuMP

1. mai 2005 - läheb selle sündmusega ajalukku

OmMik: tõusen üles, vaatan aknast välja-ilm ilus , mõtlen kuidas pärnust kuusikule saada -peaks hääletama minema ? 'samas on täna ju vanaema sünna' , kuulan hyppeinfot-..uus inf 12 paiku; Otsus- algatuseks maale

LõUNa: hyppeinf- hüppamine toimub, räägin onu ära, saan auto, kirjutan kärmelt volituse ja padavai kuusiku poole :)

KuUSiKU: äh, suure pabinas jõudsin kohale :) 2 tõus oli õhus, 3-s sättis ennast -kaaskannatajad mudilased ajasid punaseid kompekaid selga, MPE(mina) regas ennast esimest korda tõusule

ASJAST:
.. sain oma varju nr teada, mingi vecktor ta igatahes oli :).
Läksin uudistama kuidas osav parasemu seda pakib(muidugimõista kahtlesin tema osavuses, minu elu oli ju kaalul), kaua mul pealt vaadata ei lastud ..meduusi palus aidata pakkida, yesss... sain napu valgeks :)

Ajasin varju selga, kõik rihmad tibin-tobin kinni..pakkijast parasemu aitas mind ka. Instruktor rivistas meid kaalu järgi ja kontrollis kõik üle ning varsti seadsime kambajõmmidena sammud an-2 poole. Süda hakkas vaikselt endast märku andma, kuid ei lasknud sellel ennast häirida :)

Lennuki mootor käivitus& ootusärevus üha kasvas..eh, ma polnud enne isegi mitte lennukiga lennanud :) ...varsti hakkan lennuk liikuma, ruleeris rajale ...11s pärast oli juba õhus ... ei ole võimalik, ma lendan :) ..polnudki nii hull kui kartisin. Kompanjonid olid ümberringi vaiksed ja mõtlikud, mõni üksik tihkas nalja visata. Instruktor näitas aknast lennuvälja ning mina nägin ka esimest korda oma silmaga ülevalt avanevat postkaartvaadet Maale :)

JÄrgmine hetk kamandas Veela meid püsti , meduusid kätte... See oli juba veits hirmuäratav. Tunne oli järgnev: appi ma peangi nüüd varsti siit armsast "moosiriiulist" ees haigutavasse tühjusesse hüppama. .. mis teha , elu on juba kord karm ses langevarjubusinessis. Sain aru, et uks oli lahti tehtud, kuna mootori heli valjenes NING lennukis ei olnud enam nii kitsas , st osad meist olid juba välja loobitud . Edasi ma hästi enam ei mäleta .... Kätte jõudis minu kord: LÄksin üksele, andsin Veelale oma meduusi,võtsin hüppeasendi(mul praegu kirjutamise ajal hullem värin sees, kui siis oli) ta kohendas asendit veel natuke JA küsis midagi, millest ma aru ei saanud. Pistsin pea talle lähemale umbes nii, et "äh mis sa rääkisid siin, ma ei kuulnud sest tuul vuhiseb kõrvus". ..ja hämming oli suur kui ta küsis "VALMIS" , mis muud ta ikka sai küsida :):) .. ma noogutasin oma JA alistuvalt ja neelatasin kangestunult. Järgmisel hetkel olin ma juba õhus ja vari mu pea kohal avanenud ..ei tea ma midagi painutusest ega ka kõht-sada, kaks-sada, kolm-sada jne lugemisest. maapeal ütles üks tegijam vend et exit oli ilus olnud :) oi, ma olin siis endaga rahul :) :), mis sest et ei mäleta sellest ilusast hetkest tuhkagi...

Ühesõnaga, mul on exiti koha peal mäluauk. AGA tropikeerud ma sain :) mingi4-5 oli neid . Suhtusin neisse sõbralikult ning vastutasuks olid nad nõus minuga koostööd tegema. Nendest vabanenuna sain alles aru, kuhu sattunud olen - EI OLE VÕIMALIK, ET MA SELLEGA HAKKAMA SAIN!!!!! Suur oli üllatus kui allapoole vaatama ennast upitasin - oi tre MAA.
Näe sa sealpool ma siinpool :)

Vaatasin kõrgusemõõtjat, üle 1000 oli ja seega kõik OK. JÄrgmine mõte, no kus ma ikkagi olen, kuhu lennuväli jääb , kuidas ma tuule suhtes olen et mitte lennuväljast kilomeetrite kaugusele tuuritada. Sikutasin vasakut ja paremat pidurit, kõik näis töötavat . Samal momendil tänasin mõttes ka oma varju pakkijat - ÄitäHH SULLE !! ;) - You Did It !!

Ega ma eriti ei osanudki midagi fännata -vaatasin ikka vahetpidamatta kõrgust ja otsisin lennuvälja :) Oma üllatuseks silmasin endast ees/allpool paari parasemu vahvalt liuglemas oma sihtmärgi suunas. Lennuväli leitud, langes nagu pool kivi südamelt. Nüüd jäi aint üks probleem, kuidas õnnelikult tagasi maapeale saada. Arvestasin siis kõrgust ja tuule suunda ning mulle tundus et kindlam on vahepeal ennast vastutuult keerata, et mitte lennuväljast/soovitud maandumiskohast üle paarutada, olin siis 750-800 peal. Mingi 500 peal keerasin ennast tagasi pärituult, lasin tuulel end kanda ja sikutasin veits närviliselt pidureid. Kärsitus ei mallanud oodata, juba 300 kandis hakkas mu vasak käsi jälle agaramalt pidurit krabama :) vahepael ta rahunes , kuid 100-150 vahel oli jälle paanika tal :) ..nii olingi ma jälle õnnelikult vastutuult. Nüüd oli näha, et maa läheneb märgatava kiirusega. Omast arust 5 meetri peale jõudnuna tõmbasin viimast korda mõlemad pidurid ilusti alla, surusin jalad kokku ja valmistusin hulluks matsuks maaga. Minu üllatuseks see ei olnudki mats :) täitas ilus sujuv kokkupuude toimus. Päris kahele jalale ma ei maandunud, igaks juhuks tegin ikka nati midagi PRMKKK-a moodi.

OOO , seal pikali maas olles oli maailam parim tunne :) Kauaks sinna lama ma ei saanud jääda, sest tuli teistele näidata , et endaga on kõik OK ning vari tahtis ka natuke kustutamist. Tõusin püsti, korjasin varju ilusti sülle kokku ja vantsisin sõna otseses mõttes kõrvuni suuga teiste juurde :D

Duke tegi must pilti ka:)
http://pildid.masendav.com/displayimage.php?album=7&pos=16

nii MEGA oli , et kohe regasin ennast uuesti tõusule ....

KuiDaS kÕIK aLGuSE sAI

AAsTAiD kümneid (irw-ma ple veel 20-gi)..tAGAsi
. ... ..KAks väikest põngerjat ... mina & mu onupoeg .. padistavad ringi Pärnumaal Sauga jõe kallastel: õngitsevad kala, mängivad lauariida vahel poodi ..puuokstest sai tehtud mängusuitsud ..hiljem sai seal ka õige ära proovitud :) , putitavad garaasis punnvõrre ..muiugi üks asjatundjamalt kui teiene .. ning ronivad puude otsas, taovad sinna kastide viisi naelu ja tarivad virnade viisi lauariidast laudu => ehitavad oNNi.

Mäletan, et siis ükskord kui onupoeg oli roninud kuskile kõrgemale puulatva lendas üks lennuk hirmsa plärinaga üle meie peade.. Onupoeg oli paaniliselt klammerdunud puu külge, mina olin allpool ja vaatasin üles, lennuk tundus olevat justkui tema taga. Paanika tekitaja tuli Tallinna poolt ja valmistus maanduma Pärnu lennuväljale(see mu maakohast 7-8km linnult) , .. oi raisk ta hetkel oli ta meie jaoks justkui käegakatsutav..mul see pilt siiamaani silme ees :). .... ARVAN, et siit see kõik alguse saigi . .:p
NO, ja siis lisaks ... mu vanaema sünnikodu on Eametsas ... osa tema kodutalust läks vene ajal lennuvälja käsutusse ja on seda siiamaani .. (Eh, oma #1 tegin tema 91. sünnipäeval ..... külalisi ei näinudki)

JA siis keskas pööras kohe täitsa ära lennunduse peale. Plaan oli minna Lennukollezisse õhusõiduki juhtimist õppima :D ... aga ma kevadeti allergik :( nii et lend Tartusse jäi unustuste hõlma ..

... siis jõudsin sügis 2004 päälinna manu, kus asub ka ELaK ;)
MIKS ma langevarjukat tahtsin ... selleks et jätta seljataha/maha kõik maapealsed mured (3 eelnevat aastat on selles osas tõsiselt karmid olnud) , saada vabaks ja olla eelkõige just iseenese peremees :)... kuid nii see päris ei läinud. Vaimuvaesusest&piinadest sain ma lahti maapeal , õhus ma lihtsalt olin=> LÄHEN VEEL & ... . ..